Autoriõigus

Eesti Vabariigis reguleerib autoriõiguse valdkonda autoriõiguse seadus, mis võeti vastu 11. novembril 1992. aastal ning jõustus sama aasta 12. detsembril. Selle alusel kaitstakse autori isiklikke ja varalisi õigusi. Autori isiklikud õigused on õigus autorinimele, autorsusele, teose avalikustamisele, teose puutumatusele, lisadele, au ja väärikuse kaitsele. Autori isiklikud õigused on autori isikust lahutamatud ning ei ole üleantavad autori eluajal. Autoril on ainuõigus ise oma teost kasutada ja lubada ning keelata teistel isikutel selle kasutamist ja saada selle kasutamise eest õiglast tasu. See moodustab autori varaliste õiguste sisu.

Üldiselt toimub teose kasutamine teiste isikute poolt autori antud loa ehk litsentsi alusel või siis ka autori poolt oma õiguste loovutamise puhul. Seadus näeb ette ka teatud erandid, millisel juhul ei ole autori luba vajalik ning samuti ei tule teoste kasutamise eest autorile maksta. Selliste erandite eesmärgiks on tasakaalustada autori ja ühiskonna huve, lubades teaduse ja hariduse edendamiseks kasutada teoseid tasuta.

Autoriõigus tekib teose loomisega. Teos loetakse looduks hetkest, mil see on väljendatud mingis objektiivses, tajumist ja reprodutseerimist või fikseerimist võimaldavad vormis. Isiku, kes avaldab teose oma nime all, autorsust eeldatakse, kuni ei ole tõendatud vastupidist ja seetõttu ei ole autoril vaja oma teost registreerida. Autoriõigus kehtib autori eluaja jooksul ja 70 aastat pärast tema surma.

Lisaks autoriõiguse seadusele reguleerivad antud valdkonda kuuluvaid õigussuhteid ka rahvusvahelised kokkulepped. Eesti on tänaseks liitunud kõigi tähtsaimate konventsioonidega ning harmoniseerinud ka peamised Euroopa Liidu vastavad direktiivid.